Metallograafilise analüüsi proovivõtumeetod ja kontrollietapidroostevabast terasest äärikud
Proovi valimine on metallograafilise analüüsi esimene samm. Valimi valiku kvaliteet määrab otseselt katsetulemuste kvaliteedi ja selle tähtsus on väljaspool kahtlust. Üldiselt jaguneb valimi valimine valimi osa ja valimi kontrollpinna valikuks, valimi pealtkuulamise protsessiks ja valimi suuruse valimiseks. Spetsiaalse kujuga või väikese suurusega proovide jaoks, mida on raske käes hoida, sisestus või mehaaniline kinnitus. Järgmine SSM kirjeldab nelja metallograafilise proovi valimise protsessi.
Proovi võtmise koht ja kontrollpinna valik
Proovivõtukoha ja kontrollipinna valik määratakse analüüsitava materjali omaduste, näiteks materjali kvaliteedi ja kuumtöötlemisprotsessi järgi. Kaotatud sündide korralise kontrolli korral kasutatavate proovide võtmise koht, kuju ja suurus on selged.
Materjalide uurimisel rikete analüüsiks tuleks võtta proove rikkeosadest ja materjalide tervetest osadest vastavalt nende rikete põhjustele, et hõlbustada võrdlevat analüüsi.
Uuritav proov on valas ja selle mikrostruktuuri erinevust tuleb jälgida pinnast südamikuni, ülevalt alla, et mõista eraldatust, aga ka kokkutõmbumise poorsuse ja jahutuskiiruse mõju mikrostruktuurile.
Valtsitud profiilidest või sepistest proovide võtmisel tuleks kaaluda, kas pinnal on selliseid defekte nagu dekarburiseerimine ja voltimine, samuti mittemetalliliste lisandite tuvastamist. Seetõttu tuleks proovid vahele jätta rist- ja pikisuunas. Põikproovides uuritakse peamiselt pinnadefektide ja mittemetalliliste lisandite jaotust. Väga pikkade profiilide puhul tuleks proove võtta mõlemast otsast, et võrrelda lisandite eraldatust. Pikisuunalised proovid Peamiselt uurivad inklusioonide kuju; teha kindlaks kandmise tüübid, jälgida tera pikkuse astet ja hinnata külmdeformatsiooni astet pöörddeformatsiooni ajal.
Kuumtöödeldud osade ühtse metallograafilise struktuuri tõttu võib proovist võtta mis tahes osa, kuid pinna keemiline kuumtöötlus ja kaetud osade proovide võtmine peaks olema pinnaga risti, et jälgida struktuuri ja katset. paksus.
Pärast metallograafilise proovi proovivõtukoha kindlaksmääramist, millist proovi pinda tuleks edaspidi määrata lihvimispinnaks.
Üldjuhul peavad uurimistulemustes või ülevaatusaktides loetletud metallograafilistel piltidel olema näidatud proovi pealtkuulamise osa ja metallograafilise lihvimispinna suund. Mõnel juhul tuleks see joonisega tähistada.
Proovide pealtkuulamise meetodil proovide võtmisel kasutatakse vastavalt testitava materjali kõvadusele erinevaid meetodeid:
Madalama kõvadusega materjalide puhul võib kasutada saagimist, treimist, hööveldamist ja muid töötlemisviise.
Kõrgema kõvadusega materjalide puhul võib kasutada lihvketaslõikust või EDM-lõikust.
Kõvade ja rabedate materjalide puhul võib kasutada haamrimeetodit.
Suurtelt toorikutelt proovide võtmiseks võib kasutada selliseid meetodeid nagu hapnikuga lõikamine.
Lihvketta või EDM-iga lõikamisel tuleks võtta jahutusmeetmeid, et vältida proovi kuumutamisest põhjustatud kudede muutusi.
Näidissuurus
Metallograafilise analüüsi proovi suurus on mugav hoidmiseks ja lihvimiseks. Tavaliselt on mikroskoopiline proov 15 mm läbimõõduga ja 15–20 mm kõrgusega silinder või 15–25 mm küljepikkusega kuubik.
Proovide paigaldamine
Spetsiaalse kujuga või väikese suurusega proovide puhul, mida on raske käes hoida, nagu teibid, traadid, lehed ja torud, tuleks proovi ettevalmistamisel inkrusteerida või mehaaniliselt klambriga kinnitada.
Inlaysid on kahte tüüpi: külm- ja kuuminlay.
Proovi ettevalmistamine:
1.1. Proovide pealtkuulamise suund, asukoht ja kogus tuleks läbi viia vastavalt metalli tüübile, tootmismeetodile, tehnilistele tingimustele või kahe poole vahelise kokkuleppe sätetele.
1.2. Proovi suurus peaks olema väiksem kui 200 mm pindala ja 15–20 mm paksune, tavaliselt 16 x 20 mm katsekasutuseks.
1.3. Proovi saab lõigata käsisae, saagimismasina või lõikemasinaga jne. Olenemata sellest, millist meetodit proovide võtmiseks kasutatakse, tuleb pöörata tähelepanu proovi temperatuuritingimustele ja vajadusel jahutada seda veega, et vältida. formaalne valim oma struktuuri muutmisest ülekuumenemise tõttu.
Proovi jahvatamine
2.1. Valmistatud proov tuleks esmalt lihvida jämedal lihvkettal. Kui kulumisjäljed on ühtlased, viiakse see edasiseks lihvimiseks peenlihvkettale. Proovi tuleb jahvatamise ajal veega jahutada, et metallkonstruktsioon kuumuse mõjul ei muutuks. .
2.2. Lihvkettaga jahvatatud, pestud ja kuivaks puhutud proovid jahvatatakse seejärel igat sorti liivapaberil kordamööda jämedast peeneks ja neid saab lihvida eelveskil, jämedast liivapaberist peeneks liivapaberiks ja seejärel uuesti. . Vahetage liivapaber üks kord ja proovi tuleb pöörata 90 kraadise nurga all vana vertikaalsuunas.
2.3. Eeljahvatatud näidised poleeritakse esmalt poleerimismasinas (poleerimisriie on peen flanellriie ja poleerimisvedelik on W2.5 teemantpoleerimispasta) ning seejärel tehakse peenpoleerimine (poleerimisriie on samet ja poleerimisvedelik on W1). .5 teemantpoleerimispasta) poleeritakse seni, kuni näidise kulumisjäljed on täielikult eemaldatud ja pind on nagu peegelpind, st karedus jääb alla Ra0.04.
Proovi söövitamine
3.1. Poleeritud proovi võib söövitamiseks kasta klaasnõus sisalduvasse söövitusainesse. Söövitamise ajal võib proov aeg-ajalt veidi liikuda, kuid poleeritud pind ei tohi nõude põhjaga kokku puutuda.
3.2 Söövitusaine on tavaliselt 4-protsendiline lämmastikhappe alkoholilahus.
3.3 Söövitamise aeg sõltub metalli olemusest, kontrolli eesmärgist ja mikroskoopilise kontrolli suurendusest. Soovitav on mikroskoobi all selgelt näidata metallkonstruktsiooni.
3.4 Pärast proovi söövitamist tuleb see kiiresti veega pesta, pind on kaheotstarbeline, pesta alkoholiga ja seejärel kuivatada fööniga.
Metallograafilise mikrostruktuuri kontroll
4.1. Metallograafilise mikroskoobi töö tuleb läbi viia vastavalt seadme kasutusjuhendi sätetele.
4.2 Metallograafiline analüüs hõlmab kontrolli enne söövitamist ja kontrolli pärast söövitamist. Enne söövitamist kontrollitakse peamiselt terase lisandeid ja valandite grafiidi morfoloogiat ning söövitusjärgne kontroll on proovi mikrostruktuur. Kontrollige vastavalt asjakohastele metallograafilistele standarditele.
Ettevaatusabinõud metallograafilise mikroskoobi kasutamisel
5.1 Objektiivi võtmisel vältige läätse pinna puudutamist sõrmedega ning lääts tuleb asetada eksikaatorisse õigesti ja tõhusalt.
5.2 Kui objektiiv on proovi pinna lähedal, ärge laske objektiivil reguleerimise ajal prooviga kokku puutuda.
5.3 Kui mikroskoopi ei kasutata, peab see olema kaetud tolmukattega.
